Päev 17

Uni.

Advertisements

Päev 12-16

Täna oli esimene hommik, kui ma tundusin, et kõik kommunikatsiooniprobleemid ja see veejama mu suurepärases rohelise vaibaga InTurist hotellitoas kasvasid mul üle pea ja tegin enda ülemusele pahase kõne algusega “Eta nje normalno!”. Mitte, et see oleks midagi ainulaadset, et organisatsioonis info üldse ei liigu.

Olen nüüd kuus päeva liikunud ühe vene grupi seltskonnas, kes tellis ZTDA-lt tuuri, mida mina monioorin. J Neid on 6: Olja, Julia, Miša, Vasja, Taras ja Artjom. Esimene päev ei saanud ma eriti midagi aru, mida nad omavahel räägivad. On ikka täiesti erinev suhelda kahekesi inimesega, kelle emakeel ei ole vene keel või grupiga, kellest enamus on Moskvast.

Grupp koosneb minust veidi vanematest ja noorematest inimestest. Grupijuht Artjom (27) tegi paar aastat tagasi enda illegaalse 🙂 reisifirma ja korraldabki lisaks põhitööle aastas 5-6 reisi. Ta ütles, et Moskva venelased ei julge kuidgai üksi reisida või reise planeerida ning mõtles, et kuna talle endale meeldib reisida, siis otsustas neil aidata maailma avastada. Kuidas sellised täiesti erinevad viis inimest temaga koos reisile tulid on mulle siiani arusaamatu. Kahenädalane reis Kõrgestanis ja Tajikistanis maksis 2000 USD. See sisaldab kõike alustates toidust ja lõpetades ööbimisega. Lennupiletid ostis igaüks juurde. Poole ajast olen mina nendega koos. Kui tore. 🙂

Kõik on väga toredad inimesed, aga vahepal on mul tunne nagu oleksin mingis vene filmis. Nad on nagu tegelased, keda oleksin juba kuskil näinud. Keegi neist varem teineteist ei tundbud, tulidki lihtslt üksi sellisele teistmoodi “all inclusive paketireisile”. Neil on igaks söögi korraks õlu või tequila või mingi muu jook. Ja nad ei suhtle eriti sõbralikult teiste turistidega.

Artjom on selline hästi “vene lumelaudurite” värviliste riietega pikk poiss, kes on ka maailmale ringi peale teinud. Selline heas mõttes tüüpiline reisija, kes on palju näinud ja kellega on väga huvitav rääkida.

Olja on natuke vanem, ma arvan umbes 40 või 45. Endine baleriin, kes lihtsalt koguaeg seletab midagi ja sätib või korrastab teiste inimeste asju. Keegi nagu vajutaks mingile nupule ja sõnad tulevad temast katkematu joana välja. Päeva jooksul sätib ta endale erinevad salle ümber pea ja kaela, et ennast päikese eest kaitsata. Mu lemmik on valge rätik väikeste muumidega, mille ta Helsinkist ostis. Jalas on tal otseloomulikult lühikesed püksid (nagu ka Julial, kes on muidu hästi tore). Kannikad küll ei paista, aga ikka päris lühikesed püksid. Mõni päev vahetas ta isegi päeva jooksul kolm korda riideid. ta võis täiesti vabalt keset päeva hakata rääkima, kuidas ta tahaks juba laagrisse jõuda, võtta kohvrist! õhtuks mõeldud riided ja minna promenaadile. Haha. Aga ta oli kohalike meeste seas väga populaarne. Kõik küsisid numbrit ja tööd Moskvas.

Vasja on hästi vaikne. Eriti ei räägi, aga kui räägib, siis tundub, et teeb head nalja. Aga nii vaikselt ja keeruliste sõnadega, et mina kahjuks tavalielt naerda ei saa. Ja täiesti suvalistel hetkedel peeretab. Ma ei teagi, kas ta arvab, et teised ei kuule või on tal suva.

Taras on jälle selline hästi isepäine. Läks tihti hommikul kohe täiesti üksi matkama ja saabus ööbimispaika kolm tundi peale pimedat. Ja siin mägedes on väga pime. Ma isegi ei tea, kuidas ta selle koha üles leidis.

Ja Miša puhastab koguaeg (mulle tundub küll nii) antiseptiliste lappidega käsi või jalgu või enda riided ja kotti. Ja siin on ikka ebareaalselt palju tolmu. Üli naljaks oli, kui ta täna teadmatusest külavahel ühe mehe kätt surus (neil on nimelt hästi kuivad, karedad ja kuidagi ebameeldivad käed). Ma kõndisin taga pool ja märkasin kohe, kuidas ta peale käe surumist enda kätt kõvasti särgi sisse nühkima hakkas. Miša on ka tõeline vene mees – gentleman igas olukorras.

Matkasime kõigepealt seitme järve juures, kus ühed khuulid naised kutsusid meid end juurde teed jooma ja kinkisid mulle enda ehteid. Kohe kui me neide savionni sisse asutsime hakkas Miša enda käsi puhastama. Ma ei tea, kas puhtad käed tegid virsikud puhtamaks. Need uberikud tunduvad väljast täiesti suvalised kastid ja ma olin enda vaimusilmas ette kujutanud selliseid suitsuseid pimedaid Masaide onne. Aga seest oli hoopis seinad kaetud värvilite ja kullatikanditega seinavaipadega. Põrandale laoti sädelevad ja mustrlised madratsid, mida ma heameelega oleks lausa koju kaasa võtnud. Teekann oli ka nii ilus, et see võiks vabalt Mustris müügil olla. Põrandale (nad istuvad madratsite peal põrandal ringis) laoti küpsised, virsikud, kommid ja loomulikult tee.

Miša ja Vasja ei julgenud laualt küll ühtegi asja võtta, kuid teetassid jõid viisakusest tühjaks. Lihtsalt ülinaljakas on sellist ebamugavaust ja kahtlemist jälgida. Ma küsisin, et kas ta ei julge proovida, mille peale ta ütles, et sööb praegu tablette, mis lubavad tal kõike süüa.

Ka nende naiste mehed töötavad Venemaal, Moskvas. See on siinsetes mägikülades väga tüüpiline, et mehed töötavad 9 kuud Venemaal ja elavad 3 kuud siin.

Ülejäänud päevad matkasime Fan mäestikus. Siinsed mäed on täiesti teistsugused, kui ma varasemalt olena kohanud. Hästi dramaatilised ja tihedalt paiknevate tippude vahele on peidetud mitmed türkiissinised jääkülmad mägijärved. Alustasime Artuchis asuvast baasist. Lähen mägedesse kohe varsti uuesti ja kirjutan siis kõikidest kohtadest pikemalt.

 

Päev 11

Tadžikistani kunst on segu vandadest kohalikest ja Islami traditsioonidest. Igal värvil ja sümbolil on tähendus. Tadžikid usuvad, et üks elu on enne ja teine peale surma. Elu peale surma on palju pikem, mistõttu on oluline praegust elu väärtustada. Hetkel elatava elu värvikombinatsiooni kuuluvad kollane, mis sümboliseerib  eluks vajalikku soojust ja päikest; punane, märgistab verd ja seeläbi elu loomist ning sündi; roheline, mis sümboliseerib nii vaimset kui füüsilist kasvamist; ja sinine, mis tähistab rahu ja tasakaalu nii elus kui maailmas. Koraani järgi on peale surma inimesed kolme värvi: patused inimesed, kes lähevad põrgusse on mustad; taeva eeskodadesse pääsevad inimesed on punased; ja õnnistatud on särav-valged. Kõiki neid värve kohtab kohalikus kunstis.

Valge värv sümboliseerib ka meie hinge puhtust sündimise ajal ning palju kasutusel olev pruun on nagu pinnas meie jalge all, tagasihoidlik ja kannatlik.

Kõige tüüpilisemaks tadžiki kästiööks võib pidada suzani’d – mis tähendab tadžiki keeles nõela. See on käsisti tikitud seinale käiv pilt, mis võib olla väike aga ka mitme ruutmeetri suurune. Neid on siin tõesti igasuguseid ilusaid hinnavahemikus 20 – 400 USD.

Tadžiki kunstis on ka palju lilli ja ringe. Ringid sümboliseerivad tavaliselt päikest ja elujõudu. Tihti on ringi sees viie kroonlehega lill, mis märgistab inimest. Kui ümbritsev ring on dünaamiliste elementidega tähendab see tavaliselt, et elu peab olema liikumises ning minema edasi.

Neil on ka palju lapitehnikas tehtud tekke. Kõige levinum on tumar tehnika, mis koosneb väikestest kolmnurkadest ja kaitseb kõige halva eest. Väga palju kasutatakse neljast ruudust või kolmnurgast koosnevaid elemente. Neli on tadžikkidele tähtis number, mis sümboliseerib aastataegu, ilmakaari, elu erinevaid etappe ja nelja elementi. Ka seitse on nende jaoks tähtis: nende lipul on seitse tähte, taevas ja põrgus on seitse korrust ning nädalas on seitse päeva.

 

 

 

Päev 10

Täna oli minu viimane päev Khujandis. Selleks korraks. Muidu varahommikust hilisööni töötav pereisa otsustas terve pere koos minuga viia Konibodomi piirkonnas asuvasse Geneve restorani. Ronisime kaheksakesi nende C klassi Mercedesesse – viis tagapingil ja kolm ees. Kõlaritest põntsus Michael Jacksoni Billy Jean, termomeeter auto armatuuril näitas 35,5 kraadi ja me tuhisesime 100 km tunnis (teeoludest tingitud tavapärase kiiruse kõrval tundus see nagu reaktiivlennukiga lendamine) aknad pärani läbi kõikvõimalike viljapõldude.

Ja viljapõlde on siin tõesti palju – maisi, puuvilla, riisi, arbuusi, meloni, aprikoosi-, hurmaa-, granaatõuna-, mandlipuude ja veel paljude, mis mulle hetkel meelde ei tule. Kokkuvõttes ütleksin, et arbuusid on siin sama tavapärased, kui meil kartulid ja aprikoosipuud nagu õunapuud vanaema hoovis. Sõit kestis umbes tunni ning korraks põikasime läbi ka Kõrgestanist.

Lisaks Michael Jacksonile kostus kõlaritest ka iraani ja vene poppmuusikat. Iraani muusikat kuulatakse siin palju, sest tajikid pidid praegu “liiga palju räppima”. Ka minul on juba omad lemmikud. 🙂

Koht, kuhu minu uus kohalik pere mind tõi, oli tõesti jumalik. Täiesti põhjas Kõrgestani piiriil asuva Kairakkumi tehisjärve ääres, mida kohalikud kutsuvad Tajikistani mereks. Teine kallas paistis, aga mis seal ikka. Meri, siis meri. Palju lilli ja käsitsi tehtud pisikeste detailidega mööblit. Parvina ja Munir tikkisid, isa mängis lastega palli. Pereidüll. Hindadest ei tea ma midagi, sest siin kuidagi mehed (ja lapsed) tellivad erinevaid roogasid ja kui ma olen kohalikega kasvõi jäätist söömas käinud, pole ma veel kordagi menüüd näinud ega ise midagi maksnud. Mõnikord tundub see ebamugav. Siis ma mõtlen, et pereisa maksab veel sugulaste laste ja Parvina eest ka. Enda rahaga sinna kõrvale lehvitama minemine tundub veel ebamugavam. 

Linna tagasi jõudes käisime mõlemate vanavanemate juures. Vahemärkusena tuletan meelde, et Muniri ema ja ta mehe isa on õde ja vend. Mõlemad vanavanemad elavad veel suuremates majades veel suuremate hoovidega. Ja otseloomulikult elab majas koos ikka kolm põlvkonda. Toas olid naised ja lapsed. Kõik musitasid kõiki ja nunnutasid nii väikseid kui ka juba suuremaid lapsi. Kolm tundus selline kesmine taks. Muniri abikaasa (mul ei ole ta nimi meeles, sest ma olen teda nii vähe näinud ja neil on üldse siin nii keerulised nimed) vanemate kodu on eriti rikkalik – mitu siseõue, saun ja bassein (4x3x2m) ja umbes 50 m2 elutuba. Krunt koos majaga on 2400 m2 ja maja pinda on üle 200 m2, milles sisse ei ole arvestatud pool-lahtised või mingeid muidu pindasid. Näiteks garaaz oli juba u 50 m2 ja seal kasvas ka suur jasmiini põõsas!

Selgus, et Muniri abikaasa vend on käinud Tallinnas ja teinud koostööd Tallinna Veega (nad tegelevad veepumpadega). Sellepärast oli neil seinal Tallinna Vee kell ja minu jaoks toodi välja ka Tallinna Vee teekann. Mehe õde, ema ja vennanaine on kõik doktorikraadidega araabiakeelte osakonnas (vms) ülikooli õppejõud. Õemees tegeleb Opel Astrate (neid on siin tõesti väga palju) ja C klassi Mercedeste Vilniusest ja Saksamaalt toomisega. Ja isa käis just Cambridges mingit ülitähtsat aukirja saamas. Terve nende elutoa sein oli selliseid tähtsaid aukirju täis. Nagu Munir ütles, on nende peres on kombes, et naised töötavad lihtsalt eneseteostamiseks. 

Ja kujutage nüüd ette, et ma istun nende ülitarkade, edukate kolme lapse emadega koos laua taga ja proovin neile seletada, et olen ajakirjandust õppinud (“see on vist Euroopas populaarne haridus?”) ja juhtinud ööklubisid ja restorane (kus müüakse alkoholi ja on purjus inimesed). Sellele järgnesid täiesti süütult sõbralikud arutelud, miks ma ei ole pidanud vajalikuks abielluda või kus on lapsed. Nende enda nunnud murjamid kõik mööda tuba ringi roomamas. Ja selle pundi peale kokku oli seal terve lasteaiarühm. No mis mul ikka öelda, et Eestis ei abiellutagi enam nii tihti ja lapsed on mul järgmise viie aasta jooksul plaanis. Nii ebamugav oli mul vist viimati vanaema 90-ndal juubelil, kui ta sõbrannad mult samu küsimusi küsisid.  

Raha

Arutlesime täna pikalt ja laialt kõikvõimalike raha teemade üle. Ma nimelt ei suuda ikka veel tunnetada, kes on rikkad ja kui rikkad on rikkad. Enda eelarvamusele, et enamikel Lexuse omanikel muud peale auto ei olegi, sain kinnitust. Täpselt Eesti 90-ndad. 

Muniri mees rääkis, kuidas Euroopast tulnud investorid tegid viis aastat tagasi uuringu tajikkide kuistest sissetulekutest ja väljaminekutest. Siis oli keskmiseks ametlikuks sissetulekuks umbes 70 dollarit. Korralik lõuna koos leiva ja joogiga maksis u 4 dollarit. Investorid tegid kiire matemaatika ja ütlesid: “te ei saa ju saada 70 dollarit kuus, kui kuus kulub juba lõuna peale 80.-“.

Igaljuhul. Midagi väga konkreetset ma ei hakka siia kirjutama, aga keskmine tavaline normaalsel järjel pere (u 5 in) pidi hakkama saama umbes 500-700 dollariga kuus. Elamine kuulub reeglina perele, seega renti nad maksma ei pea. Kütteks kasutavad talvel kivisütt ja lehmakooke. Aga ikkagi. Raha ja jõukuse tegelik tunnetamine on siin väga keeruline. 

Päev 9

Muniri juures elab ka Parvina, Panjakenti mägikülast pärit noor naine (26), kes õpib siin tikkimist. Üks töötutest naistest, kellele proovitakse selle projekti abil iseseisvust ja sissetulekut suurendada. Ta ei ole veel abielus. Ka teda taheti naiseks panna enda sugulasele, kuid õnneks andsid vanemad talle võimaluse ise valida. Ta ütles, et ta pigem ootab, kui läheb naiseks kellelegi, keda ta ei armasta.

Parvina on väga vaikne. Ta räägib haruharva, aga ta on alati kellegi läheduses. Ta elab muidu koos enda vanemate ja venna perega ning ei ole harjunud üks olema. Näiteks, kui ma tegin süüa või kui arutleme Muniriga uute prototüüpide ja turunduse üle, tuleb ta ka vaikselt samasse tuppa tikkima. Talle ei meeldi ka öösiti üksi magada ja seetõttu magavad lapsed temaga samas toas.

Minu töö on senini olnud tõesti unistuste töö. ZTDA-l on olemas kaks peamist suunda – matkad ja käsitöö ning nad vajavad mõlemas valdkonnas nõu käibe suurendamise ja kvaliteedi tõstmise osas. See annab mulle võimaluse matkata ja kohtuda inimestega mägiküladest ning töötada käsitööprojekti toodete ja turundusega. Töö on mingis mõttes täiesti tavaline turundustöö – turundusplaani ja materjalide koostamine, SWOT jne. Aga keskkond erineb Eesti töökeskkonnast väga palju. Näiteks eile värvisime sibulate, safrani ja granaatõuna koortega kangaid (tegin ka endale esimese siidisalli) ja samal ajal kirjutasin tootetekste Tajikistani sümbolitest ja legendidest.

Sellel organisatsioonil on väg palju sisu, kuid nad ei oska seda eriti aktiivselt eksponeerida.

Päev 8

Jõin täna salaja linnas ühe Heinekeni. Pidin õhuks tervele perele süüa tegema ja nägin poe külmkapis külmasid õllesid. Alkoholi moslemid eriti ei joo. Kindlasti on inimesi, kes joovada, aga mitte need inimesed, kellega mina koos töötan. Rääkisime üks päev kommetest ning alkoholi joomisest ja Munir ütles, et ta on proovinud! konjakit, likööri (see kõlas nagu maailmas oleks üks liköör), vahuveini ja vist midagi veel. Jamshed otsustas viis aastat tagasi, et ta enam ei joo.

Aga täna oli selline päev, et ma olin kuidagi kõigest tüdinenud. 24/7 olen ma samade inimestega koos, kes on küll äärmiselt toredad, aga päris enda ruumi ja privaatsust mul tegelikult ei ole. Elame natuke nagu naiste ja laste kommuunis – lisaks pere kolmele lapsele on siin veel ka naabrite ja sugulaste lapsed. Ja nii ma siis veetsingi pargipingil enda salahetke külma Heinekeniga, mida ma proovisin ka möödujate eest varjata, sest ma ei teadnud, kas see on seaduslik või mitte. Vist üks parim õlu, mida ma olen joonud.

Üleüldiselt mulle väga meeldib, et siin ei ole tänavatel (või üldse) sellist alkoholikultuuri, aga inimesi on õhtuti väljas sumisemas nagu suvisel päeval Tallinna vanalinnas. Nad käivad söömas jäätist ja joomas teed. Jäätisevalikuid on tervetl 1!. Valge masinajäätis, mille ports maksab umbes 0,5 EURi. Ports on muidugi väike ka, aga minule täiesti piisav.

Ja tee joomine on siin kultuuris lihtsalt nii sisse juurdunud. Teed on mind kutsunud jooma nii umbkeelne vanamees väikeses mägikülas kui Tadžiki noormehed kõrvaltoast Panjakenti külalistemajas. Siin on väga palju lahedaid teemaju. Ja teejoomiseks on väikesed erilised rituaalid. Näiteks valab see, kes teed pakub kõigepealt kolm korda tee tassi ja selle sama tee kannu tagasi ning alles peale sellele järgnevat pausi hakatakse koos teed jooma. Teed tuleb alati edasi anda parmea käega ning paremale pole. Teepott sümboliseerib Tajikistan künstis külalislahkust.

Kohvi olen siin ainult lahustuvat näinud.

 

Raha

Kleitidest – Kõik poed näevad välja nagu turupoed. Sellised väikesed paarikümne ruudused. Aga ühes müüakse 10 USD kleite ja teises 100 ja 200 euroseid kleite. Mina neil vahet ei oska teha.

Pirukad turul – 0,5 EUR

Päev 7

Jalutasime täna Muniriga mööda äärelinna muldtänavaid marsapeatusest koju ja see on lihtsalt nii veider, kuidas meie elud võivad olla samaaegselt nii sarnased ja erinevad. Piirkonnas, kus ta enda perega elab on paljud majad ehitatud isetehtud tellistest, mida ka pea igal tänaval hunnikus või laialilaotatuna kuivamas võib näha. Sama korrapäraselt kuivab ka täiuslikeks lapikuteks ringideks vormitud lehmakooke, mida talvel küttematerjalina kasutatakse.

Koju jõudes selgus, et kedagi ei ole kodus ja tal ei ole võtmeid kaasas. Naabermajja aega parajaks tegema minnes (mis muide tänaval tundub täpselt samasugune), ootasid meid seal täiusliku osaasi asemel lehm, kanad ja täielikult üles haritud maa. Ma hakkan juba harjuma nende riietuse ja meigiga, kuid kontrastid, mida see maa pakub, üllatavad mind siiski igapäevaselt.

Just täna, kui me peale ujulas käimist (täna oli nimelt naiste päev) hakkasime kodu poole jalutama mõtlesin, kui sarnane on tema perekonna elu tavalise Eesti perekonnaga. Neil on umbes sama suur sissetulek; kolm ülitoredat ja hästi kasvatatud tarka last; vanem poeg käis just Kõrgeštanis saksa keele suvelaagirs ja tahab paari aasta pärast Saksamaale ülikooli minna; abikaasal on enda ettevõte, Munir  proovib käivitada enda käsitöö äri; ning muuhulgas oli ta Ülikoolis mikro- ja makroökonoomika õppejõud. Täiesti tavaline ettevõtlik noor naine, kellel on enda arvamus ja huvitavad mõtted.

Ja siis hakaksime rääkima tema mehest ja kuidas nad tutvusid. Selgus, et ta on abielus enda onupojaga. Tadžikistanis pidi olema täiesti tavapärane, et teist põlvkonda abiellutakse (ka lähi)sugulastega. Kolmanda põlvkonna puhul pidi see olema keelatud kuigi täiesti maapiirkondades võib seda kohata. Munir ütles, et tal kulus umbes kümme aastat (nad on abielus juba 18 aastat) enne, kui ta suutis tegelikult südamest öelda, et ta armastab enda meest.

Noormees keda ta enne 17- aastaselt abiellumist armastas, ei sobinud tema perekonnale. Samuti ei meeldinud naine enda armastatu perekonnale. Onupoeg, aga oli temasse armunud ja ta mõtles sellel hetkel, et kui ta ei saa koos olla enda armastatuga on tema sooviks, et vähemalt vanaisa ja isa oleksid rahul. Vanemad pakkusid talle abiellumiseks valiku kahe sugulase vahel. Ja kuigigi tal oli võimalus tegelikult ka mõlemast loobuda, otsustas ta sel hetkel enda tänase abikaasa kasuks. Lihtsalt sellepärast, et vanaisa ja isa oleksid rõõmsad?! Munir ütles, et talle on tänaseni arusaamatu, miks ta ni otsustas.

Tadžikistanis on kombeks, et esimene pulmaöö veedetakse madratsikuhjal. Umbes sellisel nagu Printsess herneteral. Madratsid on sellised rullitavad vatiinist nagu nõukogude ajal. Meil oli ka kodus punane. Siin on nad muidugi eriti kaunite kohalike kangaste ja tikandidtega kaetud. Kaks madratsit teeb pruudi ema, kaks peigmehe ema ja mingi koguse organiseerivad pruut ja peigmees ise. Madratsid laotakse keset tuba hunnikusse ja palun väga. Kuna olen neid madratsid enda magamistoakapis näinud, siis võin öelda, et väga mugav ase see ei tundu.

Neil on tõesti väga tore ja heas mõttes normaalne perekond. Mulle väga meeldib, kuidas nad tavapäraselt kõik koos söövad, kuigi oleme mõnikord ka lihtsalt köögilaua juures otse kausist näiteks ämma tehtud mantusid (pelmeenilaadsed lihaga täidetud pallikesed) söönud. Nende peres (ja ka laiemalt Tadžikistanis on kombeks), et peale söögi lõpetamist pühitakse kõik koos nägu kätega puhtaks. See paneb õhtusöögi ilusatesse raamidesse ja annab kõigil võimaluse hetkeks mõelda, mille eest nad tänulikud on.

 

Raha

–       Ma isegi ei kujuta ette, kui palju kõik see kuld, mis siin inimeste suhu pandud on, väärt võiks olla

–       Juhilubade ostmine (u 500 USD) Nimelt ei taha näiteks Muniri (ja ka paljude teiste niaste) mehed, te nende naine käiks autokoolis, sest seal õpivad ja õpetavad peamiselt mehed. Seetõttu on ta abikaasal plaanis naisele load hoopis osta.

–       Kilo indiapähkleid 12 USD

–       Kilo mandleid 8-10 USD

–       Kilo kirsse 4 USD (sest hooaeg on möödas)

Gurmee

– Anzur – hästi maitsev mägisibul, mida marineeritakse 40 päeva, kusjuures iga päev peab vett vahetama. Njämma. 10 puntki.

– Nad söövad minu mõistes meeletus koguses veiseliha. Ma ei söö vist Eestis kuu aja jooksul ka nii palju liha, kui siin seistme päeva jookul. Šašlõkk viis küll keele alla. 8 punkti