Päev 1

Terve eelnev päev koosnes meeletust lennukitele tormamisest ja tegelikult ütles mulle kõhutunne juba Istanbulist lennukile istudes, et minu hiiglaslikku kotti pakitud Tadžiki mägesid ja Pamiire ootav maine vara, mind seal ees oota. Nii see ka oli. Õnneks ootas mind varahommikuses lennujaamas koos sadade meestega, kes mulle taksoküüti pakkuda tahtsid ka suurepärane uudis, et minu vene keele oskused on kuidagi iseenesest paremaks läinud ja ma pole siiani veel kordagi keele pärast hätta jäänud. Eriliselt filosoofilistesse vestlustesse pole ma muidugi veel sattunud.

Igaljuhul muutis pagasi mittesaabumine minu plaane ning Panjakenti sõitmise asemel jäin hoopis Tajikistani pealinna Duschanbed avastama (loe kotti ootama). Tajikistan on vist üle pika aja riik kuhu ma tulin ilma konkreetse arusaama või ootusteta. Muidugi ma teadsin, miks ma siia tahtsin tulla, aga raske oli reaalselt ette kujutada nii arengutaset kui moslemiriigi kombeid.

Ega mul veel tegelikku tunnetust pole, aga pärast ühte päeva linnas võin öelda, et oleksin enda garderoobi võinud julgemalt planeerida. Muidugi mitte nagu mikropükstes paketireisidele sõitvad turistid, aga põlveni kleidid (nägin kohalikke ka lühemate seelikutega), paljad käed ja ümber retuusid või püksid on pealinna tänavapildis täiesti okei. Tadžiki naised enda lillelistes püksidest ja kleitidest koosnevatest kostüümides on nii ilusad ja stiilsed, et nendest plaanin ma siin blogis kindlasti pikemalt kirjutada.

Linn ise ei kuulu kindlasti minu lemmikute hulka. Kuidagi liiga avar ja tühi. Tänavatel vuravad vanad opelid, ladad ja volgad koos kõige uuemate mattide Lexus jeepide, Poresche Cayennide ning whatever klassi Mercedestega. Natuke Eesti üheksakümnendate vaib, kus ennast on millegipärast vaja tõestada läbi kõige uuema auto omamise.

Ilm on siin kuum. Ebareaalselt kuum. Ma täpseid kraade ei tea, midagi 40 kanti, aga isegi läbi tennisetaldade oli tunda asflati kuumust ning primuse asemel võib siin kasvõi varjus kivi peal muna praadida. Aga see kuum teebki juulist ja augustist tegelikult Pamiiridesse põgenemiseks ainsa realistliku akna. Minu plaanid Pamiiride osas on veel hetkel veidi hägused, kuid loodan kindasti läbi sõita maailma legendaarseima road-tripi Pamiiri maanteelning veidi ka maanteest kõrvale matkama minna. Kindlasti mitte miiniväljadele.

Tutvusin täna ühe viiekümneaastase saksa mehega, kes on rattaga sõitnud kokku 140 000 km. See on siis ainult rattamatkadel, enda igapäevast tööle-koju minimaalsest 44 km pikkust teekonda ta sinna sisse ei liida. Väga khuul mees. Töötab erivajadustega laste põhikooli õpetajana ning on enda elu planeerinud nii, et töötab kolm aastat täiskoormusel, kui võtab ainult 75% palka, et iga neljas aasta kogunenud 75% kuupalgata puhata ja reisida. Küsimusele peale, kui paljudes riikides ta käinud on, raputas ta lihtsalt pead. “Aga me oleme kokku lugenud, kui paljudes riikides meie kohe 4-aastaseks saav tütar käinud on”. Selgus, et esimest korda läks tüdruk vanematega telkima juba seitsme nädalaseks ning viimane kolm nädalat kestnud rattamatk Hiinas oli kõigest tema 18-s! välisriigi külastus.

Ta alustab homme hommikul kell viis rattamatka Pamiiri maanteel Duschanbest Oshi (1249 km). Selle maantee teeb eriliseks nii teeolud, kõrgete mägede vahel kulgemine kui ka asjaolu, et rada ise kulgeb merepinnast väga kõrgel. Kõrgeim punkt on 4655 meetrit (Ak Baital). Maantee on maailmas teiseks kõrgeimal teekattega kulgev tee (kõrgeim on Hiinat ja Pakistani ühendav Karakoram Highway). Kuigi ma olenlugenud, et paljud võtavad selleteekonna umbes kolmenädalase rattamatkana ette, hakkas meie hosteli töötaja rääkima huntidest, tiigritest ja jetidest ning palus tal kindlasti hostelisse enda matkast pilte saada.

Lihtsalt väga inispireeriv ja samas tasakaalus mees. Tekitas minus ka isu pikema jalgrattamatka järele.

Ahjaa. Ja presidenti nägin ka täna. Või tema kummidevilnal kihutanud limusiini ja kaaskonna uhkeid antennidega!?! jeepe, mille jaoks viis närvilist miilitsat teed nii autodest kui jalakäiatest puhtaksvehkisid.

Raha
– raha on võimalik vahetada ükskõik, millises putkas või poes kursiga 1 USD = 5 somoni ja 1 EUR = 6 somoni
– väga korralik ja hea hinnaga hostel (15 USD öö) Duschanbes – Yeti hostel (http://www.yetihostel.com/). Asub täiesti rändom kõrges paneelmajas, kuuenda korruse korteris. Ühtegi silti tänaval pole, uksele on pandud suur kolmnurkne märk, kus peal on Jeti
– minu esimene arbuus u 4kg (1 USD), muidu olid turul puuviljad (virsikud, nektariinid, banaanid, viinamarjad) oodatust kallimad, aga võibolla ma oleks pidanud kauplema.
– ühistransport väga tihe hinnaga 1 somon (0,2 USD)
– 1,5 L vett 0,5 EUR (siin on müügil väga veidra mäda lõhnaga mineraalvett, mida ma kogematta endale ka ühe pudeli ostsin, eelistan tavalist)
Gurmee
– esimene kohalik praad “kurutob” (1,8 USD) – krõbedad saiatükid, millele on peale kallatud koore ja või segu (aga natuke juustu maitsega) ning peale pandud palju hakitud sibulat, tomatit, kurki ja kuhjaga koriandrit (millest mina otseloomulikult loobusin). Väga suur ports ja täitsa okei toit, mille mina oleks võinud vabalt kahe peale võtta. Hindeks annan 6 punkti.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s