Päev 3

Ma olen juba kolm päeva planeerinud sellest kirjutada, aga olen unustanud – siin ei ole sääski! Mitte ühtegi. Ega parme. Kärbseid nägin täna siin mägede vahel esimest korda. Ja need olid ka pigem passiivsed ja minu ligi ei tulnud.

Istun praegu Zerevshani ja Turkistani mäeahelike vahel orus õues asuval lavatsil, mida siin kutsutakse taptšaniks. Kell on 10 õhtul ja kõik magavd. Õues on linnud, ritsikad ja orust läbi voolava jõe vulin. Ja. Umbes 18 kraadi. Milline nauding! Eriti peale eilset ööd, mille veetsin kohutavas!!! toas, mis peaks olema minu kodu järgmised kolm kuud. See oli nii õudne, et ma isegi ei tahaks sellest pikemalt kirjutada peale selle, et tuba kattis õudne roheline vap, mida tundus, et ei olnud aastaid puhastatud (iuu) ja kuna Panjakenti tänavad on remondiks üles kaevatud ootas mind vannitoas dušši ja normaalse WC asemel üks suur sinine ämber.

Igaljuhul. Tulen tagasi praegusesse täiuslikku hetke. Just lõpetasime õhtusöögi, mis koosnes puu alt korjatud virsikutest, õuntest, värskeslt hoovist võetud tomatist, kurgist ja tillist ning maja kõrval kasvatatud juurikatest tehtud ühepajatoidust. Lisaks oli veel perenaine ise teinud mingit kohupiimalaadset maitsvat kreemi ning porgandi kaalika hoidist. Üks toit maitvam kui teine. Laual olid ka mustad põldmarjade moodi marjad, mis kasvavad hoopis puu otsas, vene keeles kutsutakse tutovnik.

Ja kõik see on osa minu tööst. Täielik paradiis. Nimelt tulime paariks päevaks tutvuma ühe piirkonnaga, kus ZTDA (organisatsioon, mille heaks ma töötan) kogukondlikku keskkonnasäästlikku turismi edendab. Juba eelpool nimetatud mäeahelike vahel asuvad seitse järve (Mižgon (ripsmed – sest on kaugelt vaadates meenutab neid), Soja (vari – sest päike paistab nii, et mäed jätavad järve varju), Hušjor (elav, energiline – sest seal on vesi koguaeg kõrge), Nofin (naba – sest asub kõige keskel), Hurdak (väike), Margusor (aas – sest seal on palju lilli ja ürte) ning Hažor Tšašma (1000 allikat) , mille järgi on piirkond saanud ka enda nime. Järvede nimed on kirjutatud Tajiki häälduse järgi ja tõlked läbi venekeelste seletuste. 😉

Siin piirkonnas on kokku 4 kodumajutust pakkuvat perekonda, 2 giidi ja 4 porterit, kes võivad vajadusel matkajate kotte aidata tassida. Kodumajutusi ja teisi kohalike elanike poolt pakutavaid teenuseid saab tellida nii otse (ehk teisisõnu lihtsalt kohale tulla, sest paljudel pole isegi telefoni rääkimata internetist) või läbi ZDTA.

Ööbimine koos hommikusöögiga maksab 12 USD ja see maitsev õhtusöök, mida ma kirjeldasin 5 USD. Hommikusööki ma pole veel maitsnud, aga peremees käis just küsimas, kas ma tahaksin putru (neil on lehm ka) koos värskelt tehtud virsikumoosiga või mune või on mul hoopis mingied erisoove. Ma tunnen nagu oleksin privaatSPAs, mille sisekujundus koosneb Tajiki käsitööst. Kui keegi peaks siia piirkonda satuuma, siis meie kodumajutuse nimi on Nadžmedin külaistemaja ja see asub kohe peale neljandat järve.

Maja ümbruses on ainult mäed, mäed ja mäed, mis on kaetud kergelt matkatavate pisikeste radadega, mis ei vii küll tipu poole vaid kuidagi paralleelselt kuhugi külade poole. Seetõttu turnisin ka vahepeal enda kelidi ja tennistega läbi ohakate. Mägede taga asuvad veel mäed, mis on juba kaetud lumemütsidega. Vastaskaldal asuvad Afganistaani mägimajade moodi onni. Täielik paradiis, kas ma juba ütlesin seda?

ZDTA roll on juba 8 aastat olnud kohalikke kodumajutust ja ka näiteks giidi teenust pakkuvaid elanikke koolitada nii, et nad suudaks pakkuda ootustele vastavat majutust (või seda ületavat), puhtust, sellist toitu nagu turistid tahavad ning suudavaksid kõige selle juures enda ettevõtmisi ka kasumlikult majandada. Muuhulgas on neid koolitatud pakkuma ka esmaabi. Koolitusi tehakse vastavlt turstidelt saadud tagasisidele – lisaks tavapärastele hügieenimuredele ei pidavat lääne turistidele meeldima kui toidus on liiga palju pekki. Haha.

Tänase öö veedan siin samas jõe kõrval ühe tapšanil enda magamiskotis tähistavea all. Siin seitsme mäe ja seitsme järve vahel.

Raha
– kuna mu pagas pole ikka veel minuni jõudnud otsustasin täna osta endale uue kleidi (20USD). See pole päris täpselt rahvusstiili, sest ma ei suutnud täna kiiruga leida ühestki poest endale parajat, aga kangas ja muster on rahvuslik – lõige pidi olema veidi euroopaliku touchiga. Meie kontori kõrval on pisike õmblustööda, kus tahan endale kindlasti lasta turult ostetud kanga eest ühe õige XXX ka teha. Pükste ja nende peale käiva kleidi õmbelmine maksab 5 USD, kangas 5-10 USD. Ja kangad on väga ilusad. Tüdukud seal ateljees on ka väga toredad. Ning otseloomulikult ka asjaolu, et mitte keegi siin pole pakkunud minu vanuseks rohkem kui 20 aastat. Kõik mu uued sõbrannad on 18. Haha.

– Täna selgus, et Tadžikid toovad enda autod Pribaltikast – täpsemalt Lätist. Kõige rohkem tuuakse 92-96 aasta Opel Astraid (siin 3500 – 4000 USD) ja 96-01 s-klassi Mercedeseid (4000-6000 USD). Pidi olema suur business, mille kasu eest ärimehed ostavadki endale Duschanbes punase tule alt signaali tuutatutades läbisõitvaid Porsche Cayenne.

Gurmee
– lõunaks sõin täna XXXX, mis on põhimõtteliselt õhukese taigna sisse keeratud kana kebab värske tomati, kurgi, tilli ja jogurtikastmega. (1,5 USD) Njämm. 8 punkti.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s