Päev 7

Jalutasime täna Muniriga mööda äärelinna muldtänavaid marsapeatusest koju ja see on lihtsalt nii veider, kuidas meie elud võivad olla samaaegselt nii sarnased ja erinevad. Piirkonnas, kus ta enda perega elab on paljud majad ehitatud isetehtud tellistest, mida ka pea igal tänaval hunnikus või laialilaotatuna kuivamas võib näha. Sama korrapäraselt kuivab ka täiuslikeks lapikuteks ringideks vormitud lehmakooke, mida talvel küttematerjalina kasutatakse.

Koju jõudes selgus, et kedagi ei ole kodus ja tal ei ole võtmeid kaasas. Naabermajja aega parajaks tegema minnes (mis muide tänaval tundub täpselt samasugune), ootasid meid seal täiusliku osaasi asemel lehm, kanad ja täielikult üles haritud maa. Ma hakkan juba harjuma nende riietuse ja meigiga, kuid kontrastid, mida see maa pakub, üllatavad mind siiski igapäevaselt.

Just täna, kui me peale ujulas käimist (täna oli nimelt naiste päev) hakkasime kodu poole jalutama mõtlesin, kui sarnane on tema perekonna elu tavalise Eesti perekonnaga. Neil on umbes sama suur sissetulek; kolm ülitoredat ja hästi kasvatatud tarka last; vanem poeg käis just Kõrgeštanis saksa keele suvelaagirs ja tahab paari aasta pärast Saksamaale ülikooli minna; abikaasal on enda ettevõte, Munir  proovib käivitada enda käsitöö äri; ning muuhulgas oli ta Ülikoolis mikro- ja makroökonoomika õppejõud. Täiesti tavaline ettevõtlik noor naine, kellel on enda arvamus ja huvitavad mõtted.

Ja siis hakaksime rääkima tema mehest ja kuidas nad tutvusid. Selgus, et ta on abielus enda onupojaga. Tadžikistanis pidi olema täiesti tavapärane, et teist põlvkonda abiellutakse (ka lähi)sugulastega. Kolmanda põlvkonna puhul pidi see olema keelatud kuigi täiesti maapiirkondades võib seda kohata. Munir ütles, et tal kulus umbes kümme aastat (nad on abielus juba 18 aastat) enne, kui ta suutis tegelikult südamest öelda, et ta armastab enda meest.

Noormees keda ta enne 17- aastaselt abiellumist armastas, ei sobinud tema perekonnale. Samuti ei meeldinud naine enda armastatu perekonnale. Onupoeg, aga oli temasse armunud ja ta mõtles sellel hetkel, et kui ta ei saa koos olla enda armastatuga on tema sooviks, et vähemalt vanaisa ja isa oleksid rahul. Vanemad pakkusid talle abiellumiseks valiku kahe sugulase vahel. Ja kuigigi tal oli võimalus tegelikult ka mõlemast loobuda, otsustas ta sel hetkel enda tänase abikaasa kasuks. Lihtsalt sellepärast, et vanaisa ja isa oleksid rõõmsad?! Munir ütles, et talle on tänaseni arusaamatu, miks ta ni otsustas.

Tadžikistanis on kombeks, et esimene pulmaöö veedetakse madratsikuhjal. Umbes sellisel nagu Printsess herneteral. Madratsid on sellised rullitavad vatiinist nagu nõukogude ajal. Meil oli ka kodus punane. Siin on nad muidugi eriti kaunite kohalike kangaste ja tikandidtega kaetud. Kaks madratsit teeb pruudi ema, kaks peigmehe ema ja mingi koguse organiseerivad pruut ja peigmees ise. Madratsid laotakse keset tuba hunnikusse ja palun väga. Kuna olen neid madratsid enda magamistoakapis näinud, siis võin öelda, et väga mugav ase see ei tundu.

Neil on tõesti väga tore ja heas mõttes normaalne perekond. Mulle väga meeldib, kuidas nad tavapäraselt kõik koos söövad, kuigi oleme mõnikord ka lihtsalt köögilaua juures otse kausist näiteks ämma tehtud mantusid (pelmeenilaadsed lihaga täidetud pallikesed) söönud. Nende peres (ja ka laiemalt Tadžikistanis on kombeks), et peale söögi lõpetamist pühitakse kõik koos nägu kätega puhtaks. See paneb õhtusöögi ilusatesse raamidesse ja annab kõigil võimaluse hetkeks mõelda, mille eest nad tänulikud on.

 

Raha

–       Ma isegi ei kujuta ette, kui palju kõik see kuld, mis siin inimeste suhu pandud on, väärt võiks olla

–       Juhilubade ostmine (u 500 USD) Nimelt ei taha näiteks Muniri (ja ka paljude teiste niaste) mehed, te nende naine käiks autokoolis, sest seal õpivad ja õpetavad peamiselt mehed. Seetõttu on ta abikaasal plaanis naisele load hoopis osta.

–       Kilo indiapähkleid 12 USD

–       Kilo mandleid 8-10 USD

–       Kilo kirsse 4 USD (sest hooaeg on möödas)

Gurmee

– Anzur – hästi maitsev mägisibul, mida marineeritakse 40 päeva, kusjuures iga päev peab vett vahetama. Njämma. 10 puntki.

– Nad söövad minu mõistes meeletus koguses veiseliha. Ma ei söö vist Eestis kuu aja jooksul ka nii palju liha, kui siin seistme päeva jookul. Šašlõkk viis küll keele alla. 8 punkti

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s