Päev 10

Täna oli minu viimane päev Khujandis. Selleks korraks. Muidu varahommikust hilisööni töötav pereisa otsustas terve pere koos minuga viia Konibodomi piirkonnas asuvasse Geneve restorani. Ronisime kaheksakesi nende C klassi Mercedesesse – viis tagapingil ja kolm ees. Kõlaritest põntsus Michael Jacksoni Billy Jean, termomeeter auto armatuuril näitas 35,5 kraadi ja me tuhisesime 100 km tunnis (teeoludest tingitud tavapärase kiiruse kõrval tundus see nagu reaktiivlennukiga lendamine) aknad pärani läbi kõikvõimalike viljapõldude.

Ja viljapõlde on siin tõesti palju – maisi, puuvilla, riisi, arbuusi, meloni, aprikoosi-, hurmaa-, granaatõuna-, mandlipuude ja veel paljude, mis mulle hetkel meelde ei tule. Kokkuvõttes ütleksin, et arbuusid on siin sama tavapärased, kui meil kartulid ja aprikoosipuud nagu õunapuud vanaema hoovis. Sõit kestis umbes tunni ning korraks põikasime läbi ka Kõrgestanist.

Lisaks Michael Jacksonile kostus kõlaritest ka iraani ja vene poppmuusikat. Iraani muusikat kuulatakse siin palju, sest tajikid pidid praegu “liiga palju räppima”. Ka minul on juba omad lemmikud. 🙂

Koht, kuhu minu uus kohalik pere mind tõi, oli tõesti jumalik. Täiesti põhjas Kõrgestani piiriil asuva Kairakkumi tehisjärve ääres, mida kohalikud kutsuvad Tajikistani mereks. Teine kallas paistis, aga mis seal ikka. Meri, siis meri. Palju lilli ja käsitsi tehtud pisikeste detailidega mööblit. Parvina ja Munir tikkisid, isa mängis lastega palli. Pereidüll. Hindadest ei tea ma midagi, sest siin kuidagi mehed (ja lapsed) tellivad erinevaid roogasid ja kui ma olen kohalikega kasvõi jäätist söömas käinud, pole ma veel kordagi menüüd näinud ega ise midagi maksnud. Mõnikord tundub see ebamugav. Siis ma mõtlen, et pereisa maksab veel sugulaste laste ja Parvina eest ka. Enda rahaga sinna kõrvale lehvitama minemine tundub veel ebamugavam. 

Linna tagasi jõudes käisime mõlemate vanavanemate juures. Vahemärkusena tuletan meelde, et Muniri ema ja ta mehe isa on õde ja vend. Mõlemad vanavanemad elavad veel suuremates majades veel suuremate hoovidega. Ja otseloomulikult elab majas koos ikka kolm põlvkonda. Toas olid naised ja lapsed. Kõik musitasid kõiki ja nunnutasid nii väikseid kui ka juba suuremaid lapsi. Kolm tundus selline kesmine taks. Muniri abikaasa (mul ei ole ta nimi meeles, sest ma olen teda nii vähe näinud ja neil on üldse siin nii keerulised nimed) vanemate kodu on eriti rikkalik – mitu siseõue, saun ja bassein (4x3x2m) ja umbes 50 m2 elutuba. Krunt koos majaga on 2400 m2 ja maja pinda on üle 200 m2, milles sisse ei ole arvestatud pool-lahtised või mingeid muidu pindasid. Näiteks garaaz oli juba u 50 m2 ja seal kasvas ka suur jasmiini põõsas!

Selgus, et Muniri abikaasa vend on käinud Tallinnas ja teinud koostööd Tallinna Veega (nad tegelevad veepumpadega). Sellepärast oli neil seinal Tallinna Vee kell ja minu jaoks toodi välja ka Tallinna Vee teekann. Mehe õde, ema ja vennanaine on kõik doktorikraadidega araabiakeelte osakonnas (vms) ülikooli õppejõud. Õemees tegeleb Opel Astrate (neid on siin tõesti väga palju) ja C klassi Mercedeste Vilniusest ja Saksamaalt toomisega. Ja isa käis just Cambridges mingit ülitähtsat aukirja saamas. Terve nende elutoa sein oli selliseid tähtsaid aukirju täis. Nagu Munir ütles, on nende peres on kombes, et naised töötavad lihtsalt eneseteostamiseks. 

Ja kujutage nüüd ette, et ma istun nende ülitarkade, edukate kolme lapse emadega koos laua taga ja proovin neile seletada, et olen ajakirjandust õppinud (“see on vist Euroopas populaarne haridus?”) ja juhtinud ööklubisid ja restorane (kus müüakse alkoholi ja on purjus inimesed). Sellele järgnesid täiesti süütult sõbralikud arutelud, miks ma ei ole pidanud vajalikuks abielluda või kus on lapsed. Nende enda nunnud murjamid kõik mööda tuba ringi roomamas. Ja selle pundi peale kokku oli seal terve lasteaiarühm. No mis mul ikka öelda, et Eestis ei abiellutagi enam nii tihti ja lapsed on mul järgmise viie aasta jooksul plaanis. Nii ebamugav oli mul vist viimati vanaema 90-ndal juubelil, kui ta sõbrannad mult samu küsimusi küsisid.  

Raha

Arutlesime täna pikalt ja laialt kõikvõimalike raha teemade üle. Ma nimelt ei suuda ikka veel tunnetada, kes on rikkad ja kui rikkad on rikkad. Enda eelarvamusele, et enamikel Lexuse omanikel muud peale auto ei olegi, sain kinnitust. Täpselt Eesti 90-ndad. 

Muniri mees rääkis, kuidas Euroopast tulnud investorid tegid viis aastat tagasi uuringu tajikkide kuistest sissetulekutest ja väljaminekutest. Siis oli keskmiseks ametlikuks sissetulekuks umbes 70 dollarit. Korralik lõuna koos leiva ja joogiga maksis u 4 dollarit. Investorid tegid kiire matemaatika ja ütlesid: “te ei saa ju saada 70 dollarit kuus, kui kuus kulub juba lõuna peale 80.-“.

Igaljuhul. Midagi väga konkreetset ma ei hakka siia kirjutama, aga keskmine tavaline normaalsel järjel pere (u 5 in) pidi hakkama saama umbes 500-700 dollariga kuus. Elamine kuulub reeglina perele, seega renti nad maksma ei pea. Kütteks kasutavad talvel kivisütt ja lehmakooke. Aga ikkagi. Raha ja jõukuse tegelik tunnetamine on siin väga keeruline. 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s