Päev 12-16

Täna oli esimene hommik, kui ma tundusin, et kõik kommunikatsiooniprobleemid ja see veejama mu suurepärases rohelise vaibaga InTurist hotellitoas kasvasid mul üle pea ja tegin enda ülemusele pahase kõne algusega “Eta nje normalno!”. Mitte, et see oleks midagi ainulaadset, et organisatsioonis info üldse ei liigu.

Olen nüüd kuus päeva liikunud ühe vene grupi seltskonnas, kes tellis ZTDA-lt tuuri, mida mina monioorin. J Neid on 6: Olja, Julia, Miša, Vasja, Taras ja Artjom. Esimene päev ei saanud ma eriti midagi aru, mida nad omavahel räägivad. On ikka täiesti erinev suhelda kahekesi inimesega, kelle emakeel ei ole vene keel või grupiga, kellest enamus on Moskvast.

Grupp koosneb minust veidi vanematest ja noorematest inimestest. Grupijuht Artjom (27) tegi paar aastat tagasi enda illegaalse 🙂 reisifirma ja korraldabki lisaks põhitööle aastas 5-6 reisi. Ta ütles, et Moskva venelased ei julge kuidgai üksi reisida või reise planeerida ning mõtles, et kuna talle endale meeldib reisida, siis otsustas neil aidata maailma avastada. Kuidas sellised täiesti erinevad viis inimest temaga koos reisile tulid on mulle siiani arusaamatu. Kahenädalane reis Kõrgestanis ja Tajikistanis maksis 2000 USD. See sisaldab kõike alustates toidust ja lõpetades ööbimisega. Lennupiletid ostis igaüks juurde. Poole ajast olen mina nendega koos. Kui tore. 🙂

Kõik on väga toredad inimesed, aga vahepal on mul tunne nagu oleksin mingis vene filmis. Nad on nagu tegelased, keda oleksin juba kuskil näinud. Keegi neist varem teineteist ei tundbud, tulidki lihtslt üksi sellisele teistmoodi “all inclusive paketireisile”. Neil on igaks söögi korraks õlu või tequila või mingi muu jook. Ja nad ei suhtle eriti sõbralikult teiste turistidega.

Artjom on selline hästi “vene lumelaudurite” värviliste riietega pikk poiss, kes on ka maailmale ringi peale teinud. Selline heas mõttes tüüpiline reisija, kes on palju näinud ja kellega on väga huvitav rääkida.

Olja on natuke vanem, ma arvan umbes 40 või 45. Endine baleriin, kes lihtsalt koguaeg seletab midagi ja sätib või korrastab teiste inimeste asju. Keegi nagu vajutaks mingile nupule ja sõnad tulevad temast katkematu joana välja. Päeva jooksul sätib ta endale erinevad salle ümber pea ja kaela, et ennast päikese eest kaitsata. Mu lemmik on valge rätik väikeste muumidega, mille ta Helsinkist ostis. Jalas on tal otseloomulikult lühikesed püksid (nagu ka Julial, kes on muidu hästi tore). Kannikad küll ei paista, aga ikka päris lühikesed püksid. Mõni päev vahetas ta isegi päeva jooksul kolm korda riideid. ta võis täiesti vabalt keset päeva hakata rääkima, kuidas ta tahaks juba laagrisse jõuda, võtta kohvrist! õhtuks mõeldud riided ja minna promenaadile. Haha. Aga ta oli kohalike meeste seas väga populaarne. Kõik küsisid numbrit ja tööd Moskvas.

Vasja on hästi vaikne. Eriti ei räägi, aga kui räägib, siis tundub, et teeb head nalja. Aga nii vaikselt ja keeruliste sõnadega, et mina kahjuks tavalielt naerda ei saa. Ja täiesti suvalistel hetkedel peeretab. Ma ei teagi, kas ta arvab, et teised ei kuule või on tal suva.

Taras on jälle selline hästi isepäine. Läks tihti hommikul kohe täiesti üksi matkama ja saabus ööbimispaika kolm tundi peale pimedat. Ja siin mägedes on väga pime. Ma isegi ei tea, kuidas ta selle koha üles leidis.

Ja Miša puhastab koguaeg (mulle tundub küll nii) antiseptiliste lappidega käsi või jalgu või enda riided ja kotti. Ja siin on ikka ebareaalselt palju tolmu. Üli naljaks oli, kui ta täna teadmatusest külavahel ühe mehe kätt surus (neil on nimelt hästi kuivad, karedad ja kuidagi ebameeldivad käed). Ma kõndisin taga pool ja märkasin kohe, kuidas ta peale käe surumist enda kätt kõvasti särgi sisse nühkima hakkas. Miša on ka tõeline vene mees – gentleman igas olukorras.

Matkasime kõigepealt seitme järve juures, kus ühed khuulid naised kutsusid meid end juurde teed jooma ja kinkisid mulle enda ehteid. Kohe kui me neide savionni sisse asutsime hakkas Miša enda käsi puhastama. Ma ei tea, kas puhtad käed tegid virsikud puhtamaks. Need uberikud tunduvad väljast täiesti suvalised kastid ja ma olin enda vaimusilmas ette kujutanud selliseid suitsuseid pimedaid Masaide onne. Aga seest oli hoopis seinad kaetud värvilite ja kullatikanditega seinavaipadega. Põrandale laoti sädelevad ja mustrlised madratsid, mida ma heameelega oleks lausa koju kaasa võtnud. Teekann oli ka nii ilus, et see võiks vabalt Mustris müügil olla. Põrandale (nad istuvad madratsite peal põrandal ringis) laoti küpsised, virsikud, kommid ja loomulikult tee.

Miša ja Vasja ei julgenud laualt küll ühtegi asja võtta, kuid teetassid jõid viisakusest tühjaks. Lihtsalt ülinaljakas on sellist ebamugavaust ja kahtlemist jälgida. Ma küsisin, et kas ta ei julge proovida, mille peale ta ütles, et sööb praegu tablette, mis lubavad tal kõike süüa.

Ka nende naiste mehed töötavad Venemaal, Moskvas. See on siinsetes mägikülades väga tüüpiline, et mehed töötavad 9 kuud Venemaal ja elavad 3 kuud siin.

Ülejäänud päevad matkasime Fan mäestikus. Siinsed mäed on täiesti teistsugused, kui ma varasemalt olena kohanud. Hästi dramaatilised ja tihedalt paiknevate tippude vahele on peidetud mitmed türkiissinised jääkülmad mägijärved. Alustasime Artuchis asuvast baasist. Lähen mägedesse kohe varsti uuesti ja kirjutan siis kõikidest kohtadest pikemalt.

 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s